Magneesium ja depressioon

Kiire taastumine sügavast depressioonist, kasutades magneesiumi ravi

Autorid: Georg A.Eby; Karen L.Eby
Ajakiri: "Medical hypothesis"
Jaanuar 2006 USA
http://george-eby-research.com/html/magnesium-for-depression.pdf

Sissejuhatus

Sügav depressioon on meeleoluhäire, mida iseloomustavad tunnete puudulikkus, ahastus, vähenenud aktiivsus, võimetus rõõmu tunda ja kurvameelsus, mis tõsiselt häirivad ja mõjutavad negatiivselt inimese elukvaliteeti, mõnikord sellisel määral, et tulemuseks on enesetapukatse. Depressiooniga kaasnevad sageli ärrituvus, letargia, erutus ja ärevus. Umbes 10% Ameerika elanikkonnast on pidevalt depressiooni poolt mõjutatud. WHO uuring näitab, et unipolaarne depressioon oli 1990 a esmane töövõimetuse põhjustaja ja arvatavalt on aastal 2020 depressioon ja südamehaigused laialt levinud (1), mõlemad haigused omavad tugevale magneesiumipuudusele viitavaid komponente.

Kaasaegsed lähenemised unipolaarse sügava depressiooni ja maniakaalse depressiooni (bipolaarne meeleoluhäire) raviks kasutavad laialdast sortimenti ravimeid, muuhulgas monoamiini oksüdaasi (MAO) inhibiitoreid, tritsüklilisi antidepressante, valikulisi serotoniini tagasihaarde inhibiitoreid (SSRIs) ja liitiumi (bipolaarse meeloluhäire raviks). Nende ravimite toime täielikuks avaldumiseks kulub mitu nädalat.

Varley ja teised (2) on väljendanud muret sellepärast, et mõned antidepressandid  pigem soodustavad enesetappu, kui aitavad seda vältida, eriti lastel ja noorukitel – kusjuures tekivad vastupidised efektid, suitsiide on 4% ravimite tarvitajate hulgas võrrelduna platseebo-grupi 2%-ga. See laialt levinud probleem on tulemuseks andnud USA Toidu-ja Ravimiameti nn Black-box hoiatused ja Inglismaa on deklareerinud tõsistest kõrvaltoimetest enamiku antidepressantide kasutamisel. See sundis Varleyt uurima, milliseid võimalusi veel on.

Vastusena tema küsimusele peaks magneesiumi uuesti lisama ravimite sortimenti tänu tema 1. suurele rollile aju biokeemiliste protsesside juures, 2. ohutusele ja 3. pika-ajalisele kasutusele  depressiooni ja muude vaimsete terviseprobleemide ravimina.  Depressioon tundub olevat magneesiumipuudulikkuse tagajärg, eriti suitsideaalse ja sügava depressiooni korral, kuid mitte tingimata lihtsa melanhoolia või mõne põhihaigusega kaasuva depressiooni korral (näiteks hepatiit-C, hormonaalsed häired: hüpotüreoidism, madal testosteroon, madal kolesterool, Wilsoni tõbi, toiduallergia, eriti gluteenitalumatus või ravimitest kõrvaltoimena tekkinud depressioon).

Magneesiumi kasulikkusest agiteeritud depressiooni ravis kirjeldas esmakordselt Weston aastal 1921 (3). Magneesium sulfaati (10% puhast elemendilist magneesiumi) süstiti doosides 1 või 2 cm³ 25% või 50% lahusena, mille tulemusena peaaegu kõik viiskümmend patsienti rahunesid ja magasid neli kuni kuus tundi.

Homöopaatilises meditsiinis on magneesium depressiooni korral soovituslik ravim. Näiteks magneesiumkloriidi (Magnesia Muriatica) on kasutatud aastakümneid erinevate emotsionaalsete probleemide leevendamiseks, muuhulgas ärevuse, apaatia, vastumeelsuse, meeleheite, depressiooni, rahulolematuse, peavalude, ebakindluse, ärrituvuse, ülitundlikkuse, rahutuse, tusasuse, lobisemishimu ja kahtluste puhul.

1968 aastal teatasid Wacker and Paris (4), et magneesiumipuudulikkus võib tekitada erinevaid neuromuskulaarseid sümptomeid, kaasaarvatud hüperaktiivsus, depressioon, käitumishäired, tetaania, peavalud, generaliseerunud toonilis-kloonilisi krampe, samuti fokaalseid krambihooge, ataksiat, vertiigot, lihasnõrkust, värinaid, ärrituvust ja psühhootilist käitumist – kõiki need seisundid olid magneesiumi piisaval manustamisel  pöörduvad.

Vastavalt Durlachile ja Bac`ile (5) on magneesiumipuudusest põhjustatud vaimse tervise seisund alati neurootiline, mitte psühhootiline – nagu näiteks generaliseerunud ärevus, paanikahäired ja depressioon. Teised magneesiumipuudulikkusest põhjustatud sümptomid olid hüperemotsionaalsus, asteenia, peavalu, unetus, uimasus, krambid, korduvad minestushood, „tükitunne kurgus”, hingamistakistuse tunne – kõiki neid saab efektiivselt ravida magneesiumi suukaudse manustamisega, kuid siiski on neuroosid stressi teket soodustavad faktorid.

Cernak ja teised (6) tõestasid, et krooniline stress vähendab nii vaba kui ka kogu plasma ioniseeritud magneesiumihulka  ning samaaegselt tõuseb inimestel oksüdatiivse stressi tase. Need leiud tõestavad, et kroonilise stressi tingimustes vajab inimene täiendavat magneesiumikogust. Üle 70% Ameerikas ja läänemaailmas kasutatavatest dieetidest sisaldavad magneesiumi vähem, kui on päevane soovitatav annus ja 20% dieetidest vähem kui pool soovitatavast päevasest kogusest. Suurenenud stressitase omakorda süvendab veelgi magneesiumi puudust, mis võib viia depressiooni ja kardiovaskulaarsete haiguste tekkeni.

Magneesiumipuuduse sümptomid on mittespetsiifilised, kuna magneesium on vajalik 325 ensüümi toimimiseks. Kuna kõik need ensüümid on seotud ajuga, võib kindlalt väita, et magneesiumi puudumine mängib rolli  paljude neurooside tekkes.

Meil tekkis võimalus kontrollida hüpoteesi, et magneesium on abiks  tõsiste depressiivsete häirete all kannatavatele isikutele. Pärast võimalike riskide ja kasude kaalumist ja katsealustelt nõusoleku saamist hakati depressiooni ravima magneesiumiga.

Meetodid ja protseduurid

Alkoholi mittetarbiv 59-aastane hüpomaniakaalset depressiooni põdev mees, kel anamneesis pikaajaline kerge depressiooni ravi antidepressantidega, muutus järsku äärmiselt ärevaks, unetuks, tetaaniliseks ja suitsidiaalseks pärast aastase isikliku, tööalase ja mürastressi ning halbade toitumisharjumuste tõttu. Erinevad antidepressandid ja liitiumkarbonaat ei andnud tulemust. Pärast Durlach`i (5) ettekannet magneesiumi mõjudest depressiooni ravimisel hakati teda ravima magneesiumiga. Talle manustati suukaudselt 300 mg magneesiumi (glütsinaadi vormis ja hiljem taurinaadi vormis) igal toidukorral ja enne magamajäämist.

23-aastane naine, kelle anamneesis on 5 aastat tagasi saadud traumaatiline ajuvigastus ja lühiajalise mälu kaotus ning mõningane vaimsete võimete langus, muutus äkki sügavalt depressiivseks pärast pikaajalist stressi all kannatamist – stressifaktoriteks oli toidusedel (kiirtoit), töö, pidev müra ja eriti olulisel määral kehvad hinded, kuna enne ajuvigastust olid tema õpitulemused suurepärased. Antidepressantide võtmisest oli kasu, aga naise mure kõrvaltoimete pärast sundis teda ümber lülituma magneesiumiravile. Talle anti 200 mg magneesiumtaurinaati igal toidukorral ja enne magamaminekut.

35-aastane naine, kes oli sünnitanud kolm last, kannatas igal korral sünnitusjärgse depressiooni all. Talle anti 200 mg magneesiumglütsinaati igal toidukorral neljanda raseduse jooksul, et ennetada sünnitusjärgset depressiooni. Eelnevalt võetud antidepressandid olid mõningal määral efektiivsed, aga kõrvaltoimed tegid pisut muret. Osaliselt põhjustas tema otsuse võtta magneesiumi ka soov ennetada pre-eklampsiat – tuntud, aga sageli eiratud magneesiumipuudulikkusega seotud seisund (7).

40-aastane mees – ärrituv, rahutu, ekstreemselt jutukas, mõõdukalt depressiivne, raske sõltuvus toidule,  tubakale (sigaretid ja põsktubakas), alkoholile, kokaiinile – võttis 125 mg magneesiumtaurinaati igal toidukorral ja enne magamajäämist oma sümptomite leevendamiseks.

Tulemused

59-aastane mees koges elupäästvat efekti magneesiumi tarvitades. Esimesel ööl pärast magneesiumi tarvitamise alustamist taastus normaalne uni. Järgneva nelja päeva jooksul pärast magneesiumi tarvitamist taandus depressiivsus 4-6 tunniks, ärevus kadus. Tetaania ja peavalud lakkasid järsult. Aeg-ajalt olid kella kahesed lisadoosid vajalikud, et säilitada heaolutunnet. Järgnevate kuude jooksul oli normaalset olekut võimalik säilitada ainult sagedase magneesiumi võtmisega. Selle patsiendi puhul ilmnesid depressiivsed nähud tund pärast 500 mg kaltsiumkarbonaadi manustamist, mis leevendusid ainult 400 mg magneesiumi võtmisel tunni jooksul. See mees oli erakordselt tundlik kaltsiumile, kõikide piimatoodete ja kaltsiumit sisaldavate toidulisandite eemaldamine oli oluline säilitamaks vaimset stabiilsust. Madala kaltsiumisisaldusega menüü puhul tekkis kartus osteoporoosi suhtes, aga kõrge magneesiumi-ja madal kaltsiumisisaldus ei avaldanud kahjulikku toimet tema luutihedusele viie aasta jooksul. Normaalset depressioonivaba elu oli raske säilitada ilma sagedase magneesiumi tarvitamiseta, kuni keefir, rikkalik soolebakterite ja inuliini allikas (mis on vajalik magneesiumi imendumiseks (8)), ning 200 mg indool- 3 –karbinooli iga toidukorra ajal lisati menüüsse. Need toitained aitasid säilitada magneesiumi kasulikku toimet, võimalik, et parandasid selle imenduvust soolest ning tõstsid immuunsust. Pärast nende ainete lisamist menüüsse tekkis heaolutunne, mille säilitamiseks oli oluliselt vähem magneesiumi tarvis.

Pärast nädalast magneesiumiravi oli 23-aastane naispatsient vaba depressioonist. Ootamatult taastusid tema lühiajaline mälu ja IQ – seni oli neid tulemusi saadud ainult rottidega katsetades (9), kui neile anti kohe pärast ajuvigastuse tekkimist magneesiumi. Igatahes taastus tema vaimuteravus kohe pärast magneesiumiravi, kuigi ajutrauma oli saadud viis aastat varem.

35-aastane naine sünnitas ajalise lapse, kogemata ühtegi sünnitusjärgse depressiooni sümptomit, pre-eklampsiat või mõnda muud rasedusaegset haigust. Laps oli terve, normaalkaalus ja rahulik.

40-aastane meespatsient vabanes oma sümptomitest nädalaga ja avastas ootamatult, et tema himu suitsetamise, näksimise, kokaiini ja alkoholi järgi oli kadunud. Tundub, nagu oleks olnud tema kahjulikud harjumused põhjustatud magneesiumipuudusest. Samuti märkas ta, et tema pidurdamatu nälg oli vaibunud ning seega on ka kaalukaotus võimalik.

Arutelu

Me oleme näidanud, nagu ka teised, et depressiooni ja sellega seotud vaimsete häirete ravimine magneesiumiga on efektiivne. Me arvame, et tulevased kliinilised katsed leiavad magneesiumiravi olevat vähemalt sama efektiivse, kui antidepressantravi, võib-olla ka efektiivsema.

100 aastat tagasi esines depressiooni harva,  see ilmnes põhiliselt eakatel. Ainult 1%-l ameeriklastest, kes olid sündinud enne 1905 aastat, ilmnes depressioon enne 75-ndat eluaastat, samas 6%-l ameeriklastest, kes on sündinud 1955 aastal, tekkis depressioon selleks ajaks, kui nad olid saanud 24 aastaseks (10). Enne 1905-ndat aastat ei rafineeritud teraviljasaadusi ja seega oli toiduga saadav magneesium küllaldane (üle 400 mg päevas). Sel ajal tekkis vajadus riknemise vältimiseks teraviljasaadusi rafineerida. 100 aastat hiljem sisaldab rafineeritud jahu ainult 16% täistera jahu magneesiumisisaldusest, alandades päevast toiduga saadavat magneesiumidoosi mõningatel harvadel juhtudel kuni 250 milligrammini päevas ja luues eelduse magneesiumipuuduse tekkeks. Me usaldame tihti suure kaltsiumisisaldusega dieete, tegeledes samal ajal stressirohkemate ettevõtmistega – see aga vähendab magneesiumi sisaldust.

Lisaks eemaldavad mõned linna-ja elamu veepuhastusseadmed joogiveest kõik mineraalid ja pudelijoogid ei sisalda ligilähedaseltki sama palju mineraale, kui 100 aastat tagasi. Kuna inimeste toidust ja joogist on eemaldatud suur osa mineraale, siis me oletame, et enamus sügava depressiooni ja sünnitusjärgse depressiooni juhtudest on põhjustatud magneesiumi puudusest.

Viimase saja aasta jooksul ei ole mitte ainult depressiooni haigestumine suurenenud, vaid haigestutakse üha nooremas eas. Aastal 1906 oli depressioon lastel peaaegu ennekuulmatu. Tänapäeval võtavad Ameerika Ühendriikide lapsed neli korda rohkem psühhiaatrilisi ravimeid, kui ülejäänud maailma lapsed kokku (12) ja sisuliselt mingit tähelepanu ei pöörata magneesiumisisaldusele nende toidus. Näiteks ei leidunud USA toidupoodides ühegi pakitoidu koostises magneesiumit, v.a Plantersi pähklites. Järelikult see, mis enne oli  peamiselt eakatele haigusriskiks, on nüüd tavaline igas vanusegrupis, kaasa arvatud lapsed.

Mõned USA-s ja lääneriikides müüdavad toidulisandid sisaldavad magneesiumi, kuid eelistatuim magneesiumivorm on magneesiumoksiid oma kompaktsuse ja lihtsa tootmisviisi tõttu. Kahjuks ei ole magneesiumoksiid inimese keha poolt omastatav (13-15). Teised magneesiumi vormid nagu kloriid, sulfaat (Epsom sool ehk mõrusool- vannidena), tsitraat, laktaat, malaat, glütsinaat ja taurinaat moodustavad kõrge biokättesaadavusega  magneesiumi ühendid.

Tauriin, gamma-aminobutüürhape (GABA) ja glütsiin on peamised inhibeerivad neurotransmitterid KNS-s, enamjaolt aktiivsed seljaajus ja ajutüves.  Tauriin ja glütsiin on  eksitatoorsete aminohapete (glutamaat) ülekande modulaatorid N-methyl d-aspartaat (NMDA) retseptorite vahendusel.

Shealy ja teised (16) avastasid, et peaaegu kõigil depressiooniga patsientidel oli magneesiumi ja tauriini puudulikkus. Magneesium glutamaat ja magneesium aspartaat süvendasid oluliselt 59-aastase mehe depressiooni. Selle võimalik põhjus on üleliigses glutamaadis, mis on neuronitele rohkem tsütotoksiline kui tsüaniid, tuues neuronitesse toksilisel hulgal kaltsiumi ioone (17). Need magneesiumi ühendid on neurotoksilised depressioonis inimesele ja võimalik, et kõigile inimestele ning neid ei peaks kasutama depressiooni, ärevuse või sarnaste hüperemotsionaalsete  häirete ravi ajal. Toite ja jooke, mis sisaldavad naatriumglutamaati ja aspartaati, ei tohiks tarvitada depressiooni korral.

Vt internetilehte http://george-eby-research.com/html/depression-anxiety.html, mida vaatab veerand miljonit inimest aastas. Enamus kirjavahetusest kinnitab, et lehekülje külastajate depressiooniravi suurte magneesiumidoosidega oli edukas. Nad olid rahul, et leidsid loodusliku ravi, mis neid aitas, selle asemel, et retseptiravimeid tarvitada. Enim teatati ravimresistentsest depressioonist, samas osadele oli vastumeelne psühhiaatriliste ravimite (antidepressantide) võtmine, kuna kardeti kõrvaltoimeid. Kasutades otsingus sõnu „sügav depressioon” ja „magneesium”, leiti üle 60 000 internetilehe, aga ainult 11 meditsiiniajakirjast pärinevat artiklit. See viitab asjaolule, et üldsus on hoopis rohkem huvitatud magneesiumiravist depressiooni korral kui meditsiiniteadus.

Suurim takistus depressiooni ravis võib olla toiduga saadav üleliigne kaltsium. Osadel internetilehe lugejatel oli diagnoositud neeru-või seedeelundkonna haigus, mis häiris magneesiumi-ainevahetust ja lükkas depressiooniravi edasi kuni nende seisundite paranemiseni. Uuenduslikult kasutatakse magneesiumi paremaks omastamiseks indool-3-karbinooli.

Üks arstist külastaja, kes oli kannatanud sügava depressiooni alla 20 aastat, teatas, et ta oli eelpool mainitud lehekülje leidnud juba aastaid tagasi ning jättis selle tähelepanuta kui liiga lihtsameelse, arvates, et „teadlased ei saa ju ometi nii rumalad olla ja magneesiumile läbi sõrmede vaadata. Täielikus meeleheites proovis ta lõpuks magneesiumiravi ja see ravis tema depressiooni. Hiljem hakkas ta kirjutajat verbaalselt ahistama, sest selle lehekülje põhjal tundus kõik liiga lihtne. Seetõttu ta jättis magneesiumiravi idee kõrvale, kui liiga „pöörase” ja kannatas depressiooni all edasi. Ärrituvus on mõõduka magneesiumipuuduse sümptom, põhimõtteliselt võiks selle arsti diagnoos olla „vajab rohkem magneesiumi”. Kuigi ärrituvus võib põhjustada vägivaldsust, ei ole avaldatud kliinilisi andmeid vägivaldsuse ennetamisel magneesiumi abil, kuigi me oletame, et magneesiumipuuduse all mittekannatav populatsioon on vähem vägivaldne.

Peamine dokumenteeritud kõrvaltoime suurte magneesiumi- ja väikeste kaltsiumidooside sissevõtmisel oli kõhulahtisus. See tuleneb põhiliselt sellest, et üks magneesiumi ioon seob seedetraktis endaga umbes 800 veemolekuli. Igasugust kõhulahtisuse ravi peetakse oluliseks, kaasaarvatud magneesiumiannuse vähendamine, et soodustada toitainete imendumist seedetraktist.  1 gramm arginiini igal toidukorral aitas ennetada magneesiumist põhjustatud kõhulahtisust, aga 3 g toidukorra ajal tekitas raske kõhukinnisuse, võimalik, et liigsest arginiinist tuleneva lämmastikoksiidi toimest mitteadrenergilistele ja mittekoliinergilistele inhibitoorsetele närvidele  sooles (18). Vältimaks magneesiumiravi ajal kõhulahtisust, on võimalik seda manustada süstides, rektaalselt või paiksena. Nendest alternatiividest oli Shealy andmetel eelistatuim paikne 25% magneesiumkloriidi manustamine rinnakule ja seljale (16), kuna seda oli lihtne teha ja puudusid kõrvaltoimed.

Paul`i (20) arvates on kõik meetodid, mis vähendavad patoloogilist kaltsiumi-ioonide voogu neuronitesse ja mille tulemusena väheneb patoloogiline lämmastikoksiidi tootmine, on antidepressiivse efektiga. Durlach ja Bac (15) leidsid, et magneesiumipuudus suurendas lämmastikoksiidi tootmist. Liiga palju kaltsiumi-ioone ja glutamaati koos magneesiumipuudulikkusega, eriti hipokampuses, mängib elulist rolli  ajurakkude sünaptilises düsfunktsioonis, mis viib depressiooni ja teiste meeleoluhäireteni. Need tähelepanekud selgitavad, miks 59-aastane meespatsient oli väga tundlik kaltsiumile ja naatriumglutamaadile, mis muutsid ta koheselt depressiivseks pärast nende tarbimist.

Murck (21) tõestas magneesiumi-ioonide mitmekülgset võimalikku terapeutilist toimet afektiivsete häirete korral. EEG ja endokriinsüsteemi uuringud viitavad seosele: limbiline süsteem – hüpotalamus – hüpofüüs – neerupealised – kuna magneesium mõjutab selle loetelu igat elementi. Üks magneesiumi omadusi on  pärssida väikeajust lähtuvat ACTH tootmist ja mõjutada neerupealiste tundlikkust ACTH suhtes. Magneesiumi-iooni rolli kesknärvisüsteemis võivad  vahendada N-metüül-D-aspartaat-antagonistid, g-aminobutüürhappe (GABA) A- agonistid või angiotensiin II-antagonistlik toime sellele ioonile. Magneesiumi otsene mõju transportvalgule, p-glükoproteiini funktsioonile hematoentsefaalbarjääri tasemel on samuti tõestatud, tõenäoliselt mõjutab see kortikosteroidide voogu ajusse. Peale selle raskendab magneesium kaltsiumi ioon-proteiin kinaas C –ga seotud neurotansmissiooni ja stimuleerib Na-K- ATPaasi. Kõik need süsteemid on seotud depressiooni patofüsioloogiaga. Singewald ja teised (22) näitasid, et magneesiumipuudus hiirtel põhjustab depressiooni-laadset käitumist, mida antidepressantide manustamine edukalt mõjutas.

Selgusetuks jääb, mis põhjustab depressiooni puhul kontrolli kadumist kaltsiumi-ioonide üle. Kuigi seda võib põhjustada magneesiumi-ioonidest tühjenemine, mis häirib kaltsiumi-ioonide kontrollimist neuronaalsetes kanalites, mille tulemus on kaltsiumi-ioonide patoloogiline kaskaad (ekstitotoksilisus). Kaalukas argument kaltsiumikanali blokaatorite kasutamiseks (nagu näiteks magneesium terapeutilistes annustes) on see, et kaltsiumi-ioonide sissevool rakkudevahelisest vedelikust raku tsütosooli läbi kaltsiumikanalite on tähtis neurotransmitterite õigel vabanemisel presünaptilistest neuronitest (23). On täheldatud, et mõned kaltsiumikanalite blokaatorid, mida kasutatakse kardioloogiliste seisundite raviks, tõstavad depressiooni ja suitsiidiriski.

Seeling ja Rosanoff (24) leidsid tõendeid, et krooniline stress kahandab magneesiumivarusid ja tõstab depressiooniriski. Kõrgenenud kortisool depressiooniga isikute alagrupis on püsiv ja korduv uuringuleid (25).

Papadopol ja teised (26) võrdlesid Rumeenias kodus kasvanud laste IQ-d lastekodu laste omaga. Stress, mida tekitas lastekodus elamine, vähendas rakusisese magneesiumi taset nii tugevalt, et lastekodu lapsed kaotasid suure osa IQ-st.

See mõjutas ka tähelepanuvõimet, mälu, psühhootilisust ja neurootilisust, aga vähemal määral. Magneesiumipuudus põhjustas hulga neuropsühholoogilisi hälbeid, kaasa arvatud rahutust, ärevust, depressiooni, ärrituvust, nõrkust, väsimust, segasust, asteeniat, unetust, peavalusid, konvulsiivseid-ja närvi atakke, deliiriumi, hallutsinatsioone ja ülierutuvust (26). Mitte miski ei mõju laste psüühikale hullemini, kui stressi tekitatud magneesiumipuudus. Akadeemiliste uuringute põhjal kannatavad lapsed järjest enam stressi all. Nende menüü on magneesiumivaene, see ei kaitse neid stressi eest, järjepidevalt manustatakse lastele antidepressante ja teisi ravimeid.

On olemas uuringuid, kus leitakse, et  ei ole erinevusi magneesiumi-ioonide kontsentratsioonis seerumis ja kaltsiumi-magneesiumi omavahelises proportsioonis (27) ning et depressiivsetel on seerumis kõrgem magneesiumi tase (28)– aga need tähelepanekud ei kajasta seda, mis toimub kesknärvisüsteemis. Banki ja teised (29) tõestasid, et nii tserebrospinaalvedelikus leiduv 5-HIAA (5 hüdroksüindoolatseethape) kui ka magneesiumitase on suitsidaalsetel depressiivstel isikutel madal. Levine ja teised (30) leidsid, et hiljuti hospitaliseeritud akuutse depressiooniga patsientidel oli nii seerumis kui ka tserebrospinaalselt kõrge kaltsiumitase võrreldes magneesiumiga. Kalinin jt. (31) kasutasid magneesiumlaktaati ja vitamiin B-6 (magneesiumi imendumiseks vajalik) tulemuslikult ärevuse ja depressiooni ravimiseks epilepsiaga patsientidel. Mitmed uurimused näitavad, et magneesium on äärmiselt tulemuslik tähelepanu häire ravimisel hüperaktiivsetel (ADHD) lastel, mis viitab sellele, et ADHD on magneesiumipuuduse sümptom (32).

Kilpnäärme alatalitlus on tuntud depressiooni põhjustaja, mida seostatakse madala magneesiumitasemega seerumis, mis on ringluses oleva T4 tasemega otseses seoses (33). Alatalitlusega seotud depressioon arvatakse olevat põhjustaud madalast magneesiumitasemest, mis taastus normaaltasemeni alatalitlust adekvaatselt ravides. 

Traumaatilise ajukahjustuse puhul on mitmeid sekundaarseid faktoreid, mis põhjustavad oksüdatiivset stressi, muutusi vereringes, neurotransmitterites ja metalli-ioonide vahetustes, samuti ödeemi ning energiapuudust. Magneesiumi vähesus mängib nende sekundaarsete protsesside juures olulist rolli (34).

Sünnitusjärgne depressioon võib olla palju tõsisem kui kliiniline depressioon. Loode ja platsenta tarbivad ema organismist suurtes kogustes toitaineid (eriti magneesiumi) ning loote magneesiumikadu kombineerituna ema vähese magneesiumi manustamisega võib olla sünnitusjärgse depressiooni põhjuseks. Imetamine kahandab samuti ema magneesiumivarusid (4). Meie tähelepanekud toetavad seda vähelevinud arusaama.

Kooskõlas meie tähelepanekutega vähendab magneesiumi toidulisandi tarbimine iha nii suitsetamise, alkoholi tarbimise kui kokaiini järele. Näiteks on Nechifor jt (35) leidnud, et magneesiumipreparaadid vähendasid suitsetatud sigarettide arvu. Murrey ja Berger (37) tõestasid, et magneesium oli tõhus alkoholisõltuvusest vabanemisel. Alturase (38) andmetel alandas alkohol oluliselt magneesiumitaset seerumis, tõstes samal ajal riski peavaludele, insuldile ja ajukahjustusele. Margolin jt (36) demonstreerisid Mg kasutamisel kokaiini järele isu vähenemist.

Normaalse vananemisprotsessiga kaasnevad muutused unega seotud endokriintegevuses ja depressiooni puhul on uni tugevalt häiritud. Vananemisel suureneb kortisooli ja väheneb reniini ning aldosterooni kontsentratsioon. Vanemad inimesed veedavad rohkem aega ärkvel olles ja sügava une (aeglase) faas on lühem. Looduslik NMDA antagonist ja GABA agonist magneesiumi ioon mängib võtmerolli une ja endokriinsüsteemi, nagu näiteks HPA ja reniin-angiotensiin-aldosteroon süsteemi  reguleerimisel. Vananemisel magneesium osaliselt taandab muutusi öistes neuroendokriinsetes muutustes ja une EEG-s. Sarnasused magneesiumi ja liitiumi efektides toetavad magneesiumi tõhusust meeleolu reguleerijana ja see näib, et liitium võib ajus võtta üle mõned tavaliselt magneesiumi poolt täidetavad rollid. Ilmselgelt on magneesium (200-400 mg) väga efektiivne une esile kutsuja, kui seda võtta enne magamajäämist ning uni on depressioonist paranemisel elutähtis.

Isegi rahvusliku julgeoleku küsimused võivad tuleneda magneesiumipuudusest. Arvestades, et Saudi-Araabia moderniseerimine eemaldab joogiveest pöördosmoosi teel enamiku magneesiumist ja muudest mineraalidest, nagu näiteks boori (mis on oluline magneesiumi imendumisel ja aju normaalseks funktsioneerimiseks (40, 41)). Sõltumine rafineeritud teraviljatoodetest täistera toodete asemel tekitab menüüs magneesiumi vähesuse. Mitteadekvaatne magneesiumikogus toidus võib põhjustada 40% depressioonidest eakate hulgas (42)  ja peaaegu 25% 15-29 aastaste hulgas (43) – viimane grupp on enesetaputerroristide põhiline vanusegrupp. Samuti tuleb arvestada, et sõduritel lahinguväljal kahandab stress magneesiumivarusid ja suurendab oksüdatiivset stressi (6). Kui kõik teised faktorid kahe armee puhul kõrvale jätta, siis võidaks kindlasti see, kes peaks paremini stressile vastu tänu adekvaatsele magneesiumihulgale.

Madal kaltsiumi ja kõrge magneesiumi tarbimine (suhe 1:2) on võrratult rohkem kasulik tervislikule üldseisundile – kaasa arvatud depressiooni, kardiovaskulaarsete haiguste ja osteoporoosi korral, kui kõrge kaltsiumi ja madal magneesiumitase (suhe 2:1). Varasem 2:1 suhe toimis hästi möödunud aegadel, kui me saime toidust ja joogiveest piisavalt magneesiumi. Kaltsiumi üleliigne sissevõtmine häirib magneesiumi imendumist seedetraktist, mõjudes niimoodi tervisele kahjulikult 84,5,12,24,44)

Üksnes „luude ja liigeste” efekt madala kaltsiumi ja kõrge magneesiumitasemega dieediga 59-aastase meespatsiendi puhul elimineeris kõik selja-ja liigesevalud. See tähelepanek peegeldab katset rottidega, kus hüperalgeesia lõppes magneesiumi manustamisega läbi notsiseptiivsete teede sensitiseerimise seljaajus, kaasates NMDA ja mitte-NMDA retseptoreid (45), mis selgitab omakorda, miks enamusel Shealy kroonilise valu ja depressiooni all kannatavatel patsientidel oli magneesiumipuudus (16).

Kuna magneesiumil on rahustavad omadused, siis anesteesia tegemisel tuleks olla ettevaatlik nii magneesiumipuuduse kui ka külluse korral, sellest sõltub anesteetikumide kogus (46).

See uurimus toetab levinud hüpoteesi, et magneesium  on depressiooni ja psüühikahäirete puhul terapeutilise toimega. USA-s on igatahes keelatud turustada toitaineid haiguste ravimiseks ja ennetamiseks. See lõhe poliitika ja reaalsuse vahel loob kunstlikult salakavalaid haiguseid, millede selgitamine poliitilisel tasandil on frustreerivalt keeruline, nagu leidsid Aaserud jt. (2005) (17), püüdes propageerida magneesiumi tarvitamist pre-eklampsia ennetamiseks (mida esmaselt kirjeldati Lazardi poolt 1925 a. (47).

On tõenäoline, et magneesiumipuudus põhjustab suure osa sügava depressiooni juhtudest ning on seotud psüühiliste haigustega, IQ langemise ja sõltuvustega. Me väidame, et magneesiumipuuduse seos nende haiguste põhjustajana on ülioluline rahva tervise seisukohalt ja vajab viivitamatut ja laiapõhjalist uurimist. Avalikkust peaks teavitama vajadusest saada vähemalt 600 mg magneesiumi päevas, et toime tulla stressiga ja ennetada neuronaalset kaltsiumikahjustust. Soovitatav on rikastada rafineeritud toiduaineid ja joogivett biokättesaadava magneesiumiga.

Viited

[1] World Health Organization. The World Health Report. Making a Difference. Geneva: World Health Organization; 1999.
[2] Varley CK. Treating depression in children and adolescents: what options now?. CNS Drugs 2006;20:1–13.
[3] Weston PG. Magnesium as a sedative. Am J Psychiat 1921;78:637–8.
[4] Wacker WE, Parisi AF. Magnesium metabolism. N Engl J Med 1968;278:712–7. On Internet at http://coldcure.com/html/magnesium-metabolism.html.
[5] Durlach D, Bac P. Chapter 20, Mechanisms of Action on the Nervous System in Magnesium Deficiency and Dementia. In: Yasui M, Strong MJ, Ota K, Verity MA, editors. Mineral and metal neurotoxicology. Boca Raton, New York, London, Tokyo: CRC Press; 1997. On Internet at http://www.mgwater.com/dur30.shtml.
[6] Cernak I, Savic V, Kotur J, Prokic V, Kuljic B, Grbovic D, et al. Alterations in magnesium and oxidative status during chronic emotional stress. Magnes Res 2000;13:29–36.
[7] Aaserud M, Lewin S, Innvaer S, Paulsen EJ, Dahlgren AT, Trommald M, et al. Translating research into policy and practice in developing countries: a case study of magnesium sulphate for pre-eclampsia. BMC Health Serv Res 2005;5:68.
[8] Coudray C, Demigne C, Rayssiguier Y. Effects of dietary fibers on magnesium absorption in animals and humans. J Nutr 2003;133:1–4.
[9] Fromm L, Heath DL, Vink R, Nimmo AJ. Magnesium attenuates post-traumatic depression/anxiety following diffuse traumatic brain injury in rats. J Am Coll Nutr 2004;23:529S–33S.
[10] Meyer JS, Linda F, Quenzer LF. Psychopharmacology, Drugs  the Brain and Behavior. Sunderland, Maryland: Sinauer Associates; 2005. p. 386.
[11] Anon.. Heart gains from whole grains. Harvard Heart Lett. 2002:2–4.
[12] Dean C. The miracle of magnesium. New York: Ballantine Books; 2003.
[13] Firoz M, Graber M. Bioavailability of US commercial magnesium preparations. Magnes Res 2001;14:257–62.
[14] Walker AF, Marakis G, Christie Byng M. Mg citrate found more bioavailable than other Mg preparations in a randomised, double-blind study. Magnes Res 2003;16:183–91.
[15] Lindberg JS, Zobitz MM, Poindexter JR, Pak CY. Magnesium bioavailability from magnesium citrate and magnesium oxide. J Am Coll Nutr 1990;9:48–55.
[16] Shealy NC, Cady RK, Veehoff D, Houston R, Burnette M, Cox RH, et al. The neurochemistry of depression. AJPM 1992;2:13–6. On the Internet at http://coldcure.com/ html/shealy13.html.
[17] Mark LP, Prost RW, Ulmer JL, Smith MM, Daniels DL, Strottmann JM, et al. Pictorial review of glutamate excitotoxicity: fundamental concepts for neuroimaging. Am J Neuroradiol 2001;22:1813–24.
[18] Tomita R, Fujisaki S, Ikeda T, Fukuzawa M. Role of nitric oxide in the colon of patients with slow-transit constipation. Dis Colon Rectum 2002;45:593–600.
[19] Sapolsky RM. Stress the aging brain and the mechanisms of neuron death. Cambridge, MA: A Bradford Book, The MIT Press; 1992. page 192.
[20] Paul IA. Antidepressant activity and calcium signaling cascades. Hum Psychopharmacol 2001;16:71–80.
[21] Murck H. Magnesium and affective disorders. Nutr Neurosci 2002;5:375–89.
[22] Singewald N, Sinner C, Hetzenauer A, Sartori SB, Murck H. Magnesium-deficient diet alters depression- and anxietyrelated behavior in mice influence of desipramine and Hypericum perforatum extract. Neuropharmacology 2004;47:1189–97.
[23] Hollister LE, Trevino ESG. Calcium channel blockers in psychiatric disorders: a review of the literature. Can J Psychiatry 1999;44:658–64.
[24] Seelig MS, Rosanoff A. The magnesium factor. New York: Penguin Group; 2003.
[25] Brown ES, Varghese FP, McEwen BS. Association of depression with  medical illness: does cortisol play a role?. Biol Psychiat 2004;55:1–9.
[26] Papadopol V, Tuchendria E, Palamara I. Magnesium and some psychological features in two groups of pupils (magnesium and psychic features). Magnes Res 2001;14
(1/2):27–32. On the Internet at http://coldcure.com/html/mag-iq.html.
[27] Young LT, Robb JC, Levitt AJ, Cooke RG, Joffe RT. Serum Mg2+ and Ca2+/Mg2+ ratio in major depressive disorder. Neuropsychobiology 1996;34:26–8.
[28] Imada Y, Yoshioka S, Ueda T, Katayama S, Kuno Y, Kawahara R. Relationships between serum magnesium levels and clinical background factors in patients with mood disorders. Psychiat Clin Neurosci 2002;56:509–14.
[29] Banki CM, Arato M, Kilts CD. Aminergic studies and cerebrospinal fluid cations in suicide. Ann N Y Acad Sci 1986;487:221–30.
[30] Levine J, Stein D, Rapoport A, Kurtzman L. High serum and cerebrospinal fluid Ca/Mg ratio in recently hospitalized acutely depressed patients. Neuropsychobiology 1999;39: 63–70.
[31] Kalinin VV, Zheleznova EV, Rogacheva TA, Sokolova LV, Polianskii DA, Zemlianaia AA, et al. [A use of Magne-B6 in the treatment of anxiety-depressive states in patients with epilepsy]. Zh Nevrol Psikhiatr Im S S Korsakova 2004;104: 51–5.
[32] Mousain-Bosc M, Roche M, Rapin J, Bali JP. Magnesium VitB6 intake reduces central nervous system hyperexcitability in children. J Am Coll Nutr 2004;23:545S–8S.
[33] Joffe RT, Levitt AJ, Young LT. The thyroid, magnesium and calcium in major depression. Biol Psychiat 1996;40:428–9.
[34] van den Heuvel C, Vink R. The role of magnesium in traumatic brain injury. Clin Calcium 2004;14:9–14.
[35] Nechifor M, Chelarescu D, Mandreci I, Cartas N. Magnesium influence on nicotine pharmacodependence and smoking. Magnes Res 2004;17:176–81.
[36] Margolin A, Kantak K, Copenhaver M, Avants SK. A preliminary, controlled investigation of magnesium L-aspartate hydrochloride for illicit cocaine and opiate use in methadone-maintained patients. J Addict Dis 2003;22:49–61.
[37] Murray TD, Berger A. Alcohol withdrawal. Va Med Q 1997;124:184–7. 189.
[38] Altura BM, Altura BT. Association of alcohol in brain injury, headaches, and stroke with brain-tissue and serum levels of ionized magnesium: a review of recent findings and mechanisms of action. Alcohol 1999;19:119–30.
[39] Held K, Antonijevic IA, Kunzel H, Uhr M, Wetter TC, Golly IC, et al. Oral Mg (2+) supplementation reverses agerelated neuroendocrine and sleep EEG changes in humans. Pharmacopsychiatry 2002;35:135–43.
[40] Meacham SL, Taper LJ, Volpe SL. Effect of boron supplementation on blood and urinary calcium, magnesium, and phosphorus, and urinary boron in athletic and sedentary women. Am J Clin Nutr 1995;61:341–5.
[41] Penland JG. Quantitative analysis of EEG effects following experimental marginal magnesium and boron deprivation. Magnes Res 1995;8:341–58.
[42] Al-Shammari SA, Al-Subaie A. Prevalence and correlates of depression among Saudi elderly. Int J Geriatr Psychiat 1999;14:739–47.
[43] Al-Khathami AD, Ogbeide DO. Prevalence of mental illness among Saudi adult primary-care patients in Central Saudi Arabia. Saudi Med J 2002;23:721–4.
[44] Seelig MS. Magnesium deficiency in the pathogenesis of disease: early roots of cardiovascular, skeletal and renal abnormalities. 1980, Goldwater Memorial Hospital, New York University Medical Center, New York, New York. (On Internet at: http://www.mgwater.com/Seelig/Magnesium-
Deficiency-in-the-Pathogenesis-of-Disease/jacket.shtml).
[45] Begon S, Pickering G, Eschalier A, Mazur A, Rayssiguier Y, Dubray C. Role of spinal NMDA receptors, protein kinase C and nitric oxide synthase in the hyperalgesia induced by magnesium deficiency in rats. Br J Pharmacol 2001;134: 1227–36.
[46] Dube L, Granry JC. The therapeutic use of magnesium in anesthesiology, intensive care and emergency medicine: a review. Can J Anaesth 2003;50:732–46.
[47] Lazard EM. A preliminary report on the intravenous use of magnesium sulfate in puerperal eclampsia. Am J Obst Gynec 1925;9:178–88.